Eutanaasia ehk Hea Surm
Heli Säre, DVM, Dr.Vet.Med., Cert.VA
Anestesioloogia dotsent
Eesti Maaülikool
Kreutzwaldi 62, Tartu
heli.sare@emu.ee
Sõna eutanaasia tuleneb kreeka keelest: ‘eu’ tähendab ‘hea’ ja ‘thanatos’ tähendab ‘surm’, otsetõlkes
seega 'hea surm'. Eutanaasia on viimaste aastate jooksul pälvinud palju
tähelepanu ning pole enam sotsiaalselt nähtamatu ka humaanmeditsiinis.
Ülemaailmset tähelepanu on pööratud loomade eutanaasia läbiviimisele tagamaks
loompatsientide lugupidav ja humaanne kohtlemine halastussurma korraldamisel.
Eutanaasia on looma hukkamine loomaomaniku algatusel või kaastundest, kui
ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomase
eluviisi jätkamine osutuks võimatuks.
Eutanaasia teostamisel on järgnevad neli olulist
kriteeriumi, mis tagavad selle humaanse läbiviimise (Beaver jt, 2001):
1. eutanaasia peab olema valutu;
2. eutanaasia ajal peab patsient saavutama kiiresti
teadvusetuse, millele järgneb surm;
3. eutanaasia peab põhjustama loomadel minimaalselt hirmu
ja stressi;
4. eutanaasia peab olema kindel ja pöördumatu.
Loomkatseid sisaldavate teadustööde läbiviimisel on
erilise tähelepanu all just katseloomade heaolu ning nende humaanne kohtlemine.
Loomkatsete läbiviimisel peab minimeerima kahjutekitavaid menetlusi ning jälgima,
et katseloomadele tekitataks võimalikult vähe valu ja kannatusi. Katse lõppedes
või katselooma tervisliku seisundi korral, mida pole võimalik leevendada, peab
hukkamise läbi viima viisil, mis põhjustab loomale võimalikult vähe stressi,
valu ja kannatusi. Katselooma halastussurm on nõutud eetilise meetodina juhul,
kui katselooma heaolu ei ole võimalik tagada teiste meetodite rakendamisega, ja
kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane
eluviis osutuks võimatuks (humaanne lõpp-punkt). Loomkatsete vastavust Eestis
kehtivale seadusandlusele ja selle nõuetele menetleb põllumajandusministeeriumi
allüksusena tegutsev loomkatseprojekti loakomisjon.
Loomakaitse ja põllumajandusloomade aretuse büroo
juhataja Sirje Jalakas kommenteerib eutanaasiaalast seadusandlust: „Loomakaitseseadus
on tegelikult üsna napisõnaline eutanaasia osas. Loomakaitseseaduse (2000)
§ 10 lg 1 p 6 kohaselt on looma eutanaasia üks lubatud looma hukkamise
viise. See säte annab õiguse loomal eutanaasiat läbi viia. Järgmine säte, mis
kohaldub ka eutanaasia kohta, on sama paragrahvi teine lõige (§10 lg 2), mille
kohaselt “Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis
põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.“ See lõige
ongi kõige tähtsam reegel, mille kohaselt tuleb looma eutanaasia puhul valida
kõige sobivam ning nn looma enim säästev viis. Mingisuguseid konkreetseid
vahendeid Loomakaitseseadus eutanaasia läbiviimiseks ette ei näe. Tingimuseks
on siiski see, et nende vahenditega (ka konkreetsete ravimitega) põhjustaks
loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.“
Loomakaitseseaduse (2000) kohaselt on looma
lubatud hukkamine:
1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;
2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote
hukkamine;
3) põllumajanduslooma hädatapmine;
4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine;
5) looma tapmine religioossel eesmärgil;
6) looma eutanaasia;
7) püütud kala tapmine;
8) uluki küttimine;
9) kahjurputukate ja -näriliste hävitamine;
10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade
kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;
11) looma hukkamine enesekaitseks.
Looma lubatud hukkamise teostamisel tuleb alati valida
hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid
kannatusi, ja seda mitte ainult eutanaasia läbiviimisel, vaid ka
põllumajandusloomade tapmisel tapamajades ning ka püütud kalade tapmisel.
Nõuded põllumajanduslooma uimastamise, tapmise ja hukkamise kohta on
kehtestatud loomaliikide kaupa EL-i määrusega (EÜ 1099/2009) ning käsitletud ka Ameerika
Veterinaarmeditsiini ühingu (American Veterinary Medical Association) ravimjuhistes
(AVMA Guidelines for the Euthanasia of
Animals, 2013). Põllumajandusloomade hukkamisel ning ka tapaeelses
käitluses tuleb lähtuda põhiprintsiibist, et protseduur peab olema läbi viidud
meetodil, millega oleks minimeeritud tarbetu valu ja kannatuste põhjustamine.
Looma eutanaasiat võib Eesti Vabariigi seadusandluse
kohaselt teostada vaid loomaarst (Loomakaitseseadus, 2000). Loomaarst peab valima
halastussurmaks meetodi, mis loomale võimalikult vähe tarbetut valu ja kannatusi põhjustaks.
Katseloomade korral võib eutanaasiaprotseduuri loomkatseprojekti loas määratud
tingimustel ning põllumajandusministri määrusega kehtestatud katseloomade
hukkamise nõudeid ja meetodeid järgides läbi viia ka asjakohase koolituse
läbinud isik, kes ei ole loomaarst (Loomkatse raskusastmete määratlused ja
loomkatse liigitamise täpsemad nõuded raskusastmete järgi ning katselooma
hukkamise nõuded ja hukkamise meetodid, 2012). Eutanaasiameetod peab loomal
viivitamatu teadvusekao ja surma põhjustama või viima ta sügavast
üldanesteesiast kindla surmani. Selleks peab loomaarst teadma ja mõistma
erinevaid eutanaasia meetodeid ja viise ning selleks ettenähtud ravimeid. Samas
peab ta järgima seadusandlust ning juhinduma väljatöötatud uusimatest
ravijuhenditest ning ravimpakendite infolehtedest (Tasker, 2008; AVMA Guidelines for the Euthanasia of
Animals, 2013). 2013. aasta lõpus andis Ameerika Veterinaarmeditsiini Ühing
välja ravijuhendi loomade eutanaasia läbiviimiseks (AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). Antud juhis
töötati välja koostöös paljude eriala spetsialistidega ning arvestades hetkel
olemasolevaid tõenduspõhiseid artikleid ja uurimustööde tulemusi.
Eutanaasiat võib teostada ainult juhul, kui kõik
vajalikud vahendid - ravimid, varustus ning abimaterjalid - on loomaarstil
olemas, ja vajadusel peab olema võimalik kasutada ka alternatiivset eutanaasia
meetodit, et tagada plaanipärane sujuv menetlus. Argumendid, mille alusel
eutanaasiaotsus tehakse, tuleb loomaomanikuga eelnevalt põhjalikult läbi
arutada. Eutanaasia tuleks läbi viia eraldi ruumis, eemal teistest loomadest ja
kõrvalistest isikutest tagamaks rahuliku keskkonna. Loomaomaniku soovi kohaselt
võib eutanaasia läbi viia ka looma elukohas vähendades seega nii loomaomaniku
kui ka looma stressi. Loomaomanikule tuleb eelnevalt detailselt kirjeldada
eutanaasia läbiviimise menetlust. Informeerima peab loomaomanikku ka selle
teostamisel tekkivatest võimalikest komplikatsioonidest ja kõrvaltoimetest.
Loomaomanikul peaks olema lubatud ja soovitav viibida eutanaasia teostamise
juures, kui see on vähegi võimalik. Vahetult enne eutanaasia läbiviimist on
soovitav loomal esile kutsuda sedatsioon. Hobuste ja veiste puhul on
eutanaasiaeelne premedikatsioon kohustuslik. Paljud surmamismeetodid
põhjustavad loomadele valu, mistõttu on vajalik eelnev uimastamine, sedatsioon
või üldanesteesia, mis tekitab loomal teadvusetuse seisundi või kaotab loomal
tundlikkuse enne surmamist või selle ajal. Eutanaasiaeelseks rahustamiseks on
soovituslik manustada ravimeid, mis on näidustatud ja registreeritud sellel
loomaliigil sedatsiooni esilekutsumiseks intramuskulaarselt või subkutaanselt,
vajadusel ka suukaudselt. Eestis on kasutusel alfa2-agonistidest
deksmedetomidiin, medetomidiin, detomidiin ja ksülasiin. Kuna monopreparaadina
manustades kutsuvad alfa2-agonistid (koeral ja kassil) esile
oksendamist, seega on soovituslik kombineerida neid opioididest butorfanooli
või trankvilisaatori atsepromasiiniga. Sügavama sedatsiooni esilekutsumiseks
võib kombinatsiooni lisada ka dissotsiatiivseid anesteetikume – ketamiini või
tiletamiini. Ülitugevatoimelisi opioide (karfentaniil) on kasutatud metsikute
loomade immobiliseerimiseks eutanaasia teostamisel (Kearns jt, 1999). Looma
teadvusetuseseisundi ja tundlikkuse kao mõõtmine on keerukas toiming ning
selleks tuleb kasutada teaduslikult heaks kiidetud meetodeid ja ravimeid. Premedikatsioonis
kasutatavad ravimid, rahustid, üldanesteetikumid, dissotsiatiivsed
anesteetikumid ning ka steroidsed anesteetikumid võivad üledoosi manustamise
korral küll looma surma esile kutsuda, kuid need preparaadid pole näidustatud
eutanaasia teostamiseks, sest neil puuduvad eutanaasiaks ettenähtud doosid.
Kui loom on rahustatud, siis on veenipunktsiooni ja/või
veenikanüüli paigaldamine lihtsustatud ja ei tekita loomal ega ka pealtvaataval
loomaomanikul stressi. Eelnevalt rahustatud loomal ei tekita eutanaasiaks
näidustatud ravimid enamasti ka kõrvaltoimeid (valu, ärevus, lihastõmblused,
hingeldamine). Alternatiivselt võib loomal enne eutanaasiaks ettenähtud
ravimite manustamist esile kutsuda ka üldanesteesia. Ravimite veenisisene
manustamine on eelistatuim valik eutanaasia teostamiseks, tagades valutu,
hirmu- ja stressivaba ning kiire ja kindla surma. Manustades loomale õiget
ravimit korrektses doosis tagatakse kiiresti progresseeruv teadvuse kaotus enne
südame- ja hingamisfunktsioonide pärssumist, põhjustamata loomal hirmu ja
stressi.
Loomade varjupaigas, päästeolukordades ning
teaduslaboratooriumites tuleb ette olukordi, mis nõuavad mitmel loomal
üheaegselt eutanaasia läbiviimist, mis on eutanaasia teostajale stressirohke
ning võib esile kutsuda kurnatuse. Nende sümptomite minimeerimiseks on oluline,
et personal järgiks hoolikalt eetika- ja loomade heaolu standardeid ning
teostaks loomade eutanaasia alati kõige humaansemal meetodil. See nõuab
organisatsioonilt kaasaegset ja standardset töökorraldust ning töötajate pidevat
professionaalset koolitust, kõige efektiivsemate ja humaansemate võimaluste
tundmist ja vahendite võimaldamist. Veterinaarravimite nõuetekohase kasutamisega
täidab veterinaararst olulist rolli looma ja inimese tervise ning toiduohutuse
tagamises. Vastavalt põllumajandusministri määrusele võib Eestis müüa ja
kasutada ainult ravimeid, millele Ravimiamet või Euroopa komisjon on
väljastanud müügiloa või millele Eesti Ravimiamet on väljastanud
ühekordse sisseveoloa ja kasutusloa (2001/82/EÜ; Ravimiseadus, 2004; Ravimite
ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused
ja kord, 2005; Abiks Veterinaararstile. Veterinaarravimite kasutamine, 2012).
Loomadel kasutatav ravim peab olema ette nähtud loomaliigile asjakohasel
näidustusel manustamiseks. Veterinaararst kasutab eelkõige näidustusele ja
loomaliigile vastavat veterinaarravimite registrisse kantud müügiloaga
ravimit. Kui müügiloaga ravimit ei ole saada, kuid loom kannatab ning vajab
ravi, saab erandjuhul, veterinaararsti isiklikul vastutusel ning eriti
lubamatute kannatuste vältimiseks valida ja manustada loomale ravimit
vastavalt kaskaadisüsteemile. Põllumajandusloomale ravi määramisel on lubatud
kasutada ainult ravimeid, mis sisaldavad Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu
määruse 37/2010 tabelis 1 „Lubatud toimeained“
nimetatud toimeaineid (EL 37/2010). Põllumajanusloomade tapaeelse uimastamise osas tuleb
lähtuda ennekõike seadusandlusest ning juhinduma soovituslikest juhistest (Loomatauditõrje seadus, 1999; Veterinaarkorralduse
seadus, 1999; 2001/82/EÜ; E001/82/EÜ;
EL 37/2010; AVMA Guidelines for
the Euthanasia of Animals, 2013; Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja
hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse
programmi ja koolitusel käsitletavate teemade kohta, 2013).
Eestis on registreeritud kuus ravimpreparaati eutanaasia
läbiviimiseks:
1. Dorminal 20%, 1 ml süstelahust sisaldab pentobarbitaalnaatriumi
200 mg;
2.
Euthanimal 20%, 1 ml süstelahust
sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 200 mg;
3. Euthanimal 40%,1 ml süstelahust sisaldab pentobarbitaalnaatriumi
400 mg;
4. Exagon, mille 1 ml sisaldab pentobarbitaalnaatriumi
400 mg;
5. Euthasol vet., sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 400
mg/ml;
6.T61 süstelahus, mis sisaldab 200 mg/ml embutramiidi, 50
mg/ml mebesooniumjodiidi ja 5 mg/ml tetrakaiinhüdrokloriidi.
Esimesed 5 ravimit sisaldavad pentobarbitaalnaatriumi,
mis on barbituraatide ravimklassi kuuluv anesteetikum, millel on väga kitsas
terapeutiline indeks. Barbituraadid pärsivad kesknärvisüsteemi kahanevas
järjekorras, alustades ajukoorest, mis tingib teadvuse kaotuse, progresseerudes
kiiresti anesteesiaks. Üledoosi manustamisel anesteesia sügavus progresseerub ja
põhjustab hingamise seiskumise ajutüves paikneva hingamiskeskuse pärssumise
tõttu. Sellele järgneb südame seiskumine. Veenisiseselt korrektses doosis
manustatuna kutsuvad barbituraadid valu, hirmu ja kannatusi põhjustamata kiiresti
esile anesteesia. Ilma eelneva rahustamiseta võib loomal tekkida
erutusstaadium, mis küll peatselt progresseerub sügavamaks
anesteesiastaadiumiks, kuid on siiski pealtvaatajale murettekitav.
Intravenoosne pentobarbitaalnaatriumi manustamine eelnevalt rahustatud loomale
on soovitatuim meetod kasside, koerte, hobuste,veiste ning ka teiste loomade
eutanaasiaks. Kui veenisisest ravimimanustamist on teostada ohtlik või pole see
mingil muul põhjusel võimalik, võib pentobarbitaalnaatriumi manustamine peritoneaalruumi,
südame- või organisiseselt (põrna, maksa, neeru või kopsu süstides) olla
aktsepteeritav viis eutanaasia teostamiseks, kuid seda vaid tingimusel, et loom
on tugevas sedatsioonis, teadvusetu või anesteseeritud. Pentobarbitaalnaatriumi
perivaskulaarsel manustamisel või vähese absorptsioonivõimega
organitesse/kudedesse süstimisel võib surm viibida. Perivaskulaarsel
manustamisel võivad barbituraadid olla ärritavad, seetõttu on alati vajalik
eelnevalt teostada premedikatsioon sedatsiooni või anesteesia esilekutsumiseks.
Intrapulmonaarset manustamist tuleb kasutada ainult viimase abinõuna ja üksnes
juhul, kui patsient on sügavas sedatsioonis, teadvusetu või anesteseeritud.
Seda manustamisviisi võib kaaluda üksnes lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel,
kuid ka nende puhul on ravimi manustamisel siiski eelisvalikuks veenisisene
süst. Kasutatav annus sõltub loomaliigist ja manustamisteest, mistõttu on
oluline hoolikalt järgida annustamisskeemis kirjeldatud juhiseid.
Pentobarbitaalnaatriumi ei tohi segada korraga süstlasse koos teiste ravimitega
ning seda ei tohi tarvitada inimtoiduks mõeldud loomade tapmiseks. Eutaneeritud
loomade söömine teiste loomade poolt võib kaasa tuua mürgistuse, anesteesia ja
isegi surma. Barbituraadid on korjustes äärmiselt püsivad, jäädes väga
stabiilseks ka küpsetamistemperatuuril. Teisese mürgistuse riski tõttu ei tohi
eutaneeritud looma sööta teistele loomadele, vaid korjus tuleb hävitada
vastavalt seadusandlusele viisil, mille puhul on teiste loomade juurdepääs
korjusele välistatud.
T61 on eutanaasiaks ette nähtud süstelahus, mis sisaldab
200 mg/ml embutramiidi, 50 mg/ml mebesooniumjodiidi ja 5 mg/ml
tetrakaiinhüdrokloriidi. T61 on hobuse, poni, veise, sea, koera, kassi, mingi,
tuhkru, küüliku, jänese, merisea, hamstri, roti, hiire, lindude, roomajate ja
kahepaiksete eutanaasiaks näidustatud, Eestis registreeritud süstelahus.
Embutramiid on tugevatoimeline anesteetikum, mis intravenoosselt manustatuna
kutsub kiiresti esile anesteesia ja üledoosi manustamisel progresseerub sügavaks
anesteesiastaadiumiks, põhjustades hingamise seiskumise ajutüves paikneva
hingamiskeskuse pärssumise tõttu, millele omakorda järgneb südame seiskumine.
Embutramiidil on väga kitsas terapeutiline indeks ning seetõttu ei kasutata
seda anesteesias, vaid ainult eutanaasia teostamisel. Embutramiidi veenisisene
süstimine kutsub esile valustiimuli, mistõttu on eutanaasialahuses T61
kombineeritud ka lokaalanesteetikum, mis pärsib süstimisel tekkivat valu.
Tetrakaiinhüdrokloriid on tugevatoimeline lokaalanesteetikum, mis veeni
manustades põhjustab kesknärvisüsteemi depressiooni, hingamisfunktsiooni
pärssimist ja kardiovaskulaarset depressiooni. Mebesooniumjodiidil on
kuraaretaoline toimemehhanism, mis blokeerib närviimpulsside ülekandumist
närvilõpmetelt lihaskiududele, põhjustades lihaste paralüüsi. Sõltuvalt doosist
paralüüsuvad esmalt jäsemelihased, seejärel kere- ja hingamislihased. T61 on
kombineeritud ravimlahus, mis kutsub esile looma eutanaasia. Ravim on
näidustatud ainult teadvuseta (uimastatud või üldanesteesias) loomadele
manustamiseks, seetõttu ei tohi seda kasutada teadvusel loomadel. T61
manustamisel ilma eelneva sedatsiooni või anesteesiata loomale või kiire
veenisisese manustamise korral esineb lihaste paralüüsi oht enne anesteesia
tekkimist, mis on loomale hirmutav ja põhjustab teadvusel looma lämbumise
hingamislihaste funktsiooni pärssumise tõttu (Tasker, 2008; AVMA Guidelines for the Euthanasia of
Animals, 2013). Selline eutanaasiaravimi toime ei ole aktsepteeritav ning
põhjustab loomale kannatusi, hirmu ja stressi. Üksikud uurimustööd on näidanud,
et anesteesia ja lihaste paralüüs tekivad samaaegselt intravenoosse doosi
korrektse (aeglase) manustamise korral (Hellebreker jt, 1990). Samuti võib T61
manustamine põhjustada loomal valu ja düsfooriat, mistõttu on eelnev sedatsioon
või anesteesiainduktsioon kohustuslik. Kuigi ravimpreparaat on Eestis
registreeritud koertel intravenoosseks ning intrapulmonaarseks ja kassidel vaid
intrapulmonaarseks manustamiseks, näevad 2013. aastal välja töötatud ravijuhised
ette vaid intravenoosse manustamise eelnevalt rahustatud mõlema liigi loomadel
(AVMA Guidelines for the Euthanasia of
Animals, 2013). Nagu ka barbituraatidega hukatud loomade puhul, tuleb ka
T61 süstelahusega eutaneeritud loomi käsitleda ohtlike jäätmetena, mida ei tohi
kasutada ei inimtoiduks ega loomasöödaks.
Veterinaararst peab kasutama ennekõike näidustusele ja
loomaliigile vastavat veterinaarravimite registrisse kantud müügiloaga ravimit.
Seega pole õigustatud kaaliumi ega magneesiumi manustamine eutanaasia
teostamise eesmärgil vaatamata sellele, et üldanesteesias oleva looma puhul on
antud meetod eutanaasia teostamiseks aktsepteeritav ning humaanne. Kindlasti ei
ole õigustatud mitte ühelgi juhul eutanaasia teostamine paralüütilise ainega
immobiliseerimise meetodil (nt neuromuskulaarblokaatorid (müorelaksandid);
suksametooniumkloriid; lüstenoon). Paralüütilise aine (lüstenoon)
monopreparaadina manustamine enne tugeva sedatsiooni või üldanesteesia esile
kutsumist ei ole humaanne. Lisaks ei ole see ravim (lüstenoon) eutanaasia
teostamiseks registreeritud ravim. Perifeerse toimega müorelaksandid kutsuvad
esile lihasparalüüsi põhjustades teadvusel oleva looma lämbumise
hingamislihaste funktsiooni pärssumise tõttu. Müorelaksandid ei kutsu esile
sedatsiooni ega anesteesiat, vaid ainult lihaste paralüüsi. Seega põhjustab
selline tegevus loomale palju surmaeelselt hirmu, valu, kannatusi ja stressi.
Veterinaar- ja Toiduameti ning Ravimiameti seisukoht on, et lüstenooni
kasutamine eutanaasiaks ei ole põhjendatud ega kooskõlas kehtivate
õigusaktidega. Ravimiamet on välja andnud müügiloa kuuele loomade eutanaasiaks
ettenähtud veterinaarravimile.
Ühtlasi on keelatud tsüaniidi, strühniini, nikotiini,
alkoholi, kloraalhüdraadi või mõne muu eutanaasiaks mittenäidustatud ravimi või
mitteravimpreparaadi manustamine eutanaasia esilekutsumiseks. Samuti ei ole
lubatud ka loomade uputamine, poomine, lämmatamine või hüpotermia
esilekutsumine. Keelatud on ka hukkamine elektriga, kui sellega ei kaasne
silmapilkne teadvuse kadu.
Õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmist kontrollivad
Veterinaar- ja Toiduamet, Ravimiamet ja Keskkonnainspektsiooni
järelevalveinspektorid. Karistuste osas näeb Loomakaitseseadus ette järgnevat:
§ 66 p 6: Looma tapmise või hukkamise kohta esitatavate nõuete rikkumise eest
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut ja sama teo eest, kui selle on
toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 3 200 eurot. Ravimiseaduse
§109: Veterinaarias kasutatava ravimi kasutamise nõuete rikkumise eest
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on
toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
Kasutatud kirjandus
Beaver, B.V., Reed, W., Leary, S., McKiernan, B., Bain,
F., Schultz, R., Bennett, B.T., Pascoe, P., Shull, E., Cork, L.C., Francis-Floyd,
R., Amass, K.D., Johnson, R., Schmidt, R.H., Underwood, W., Thornton, G.W.,
Kohn, B. Report of the AVMA Panel on Euthanasia. Journal of the American
Veterinary Medical Association 2001, 218, pp. 669–696.
Hellebrekers, L.J., Baumans, V., Bertens, A.P, Hartman,
W. On the Use of T61 for Euthanasia of Domestic and Laboratory Animals; an
Ethical Evaluation. Laboratory Animals, 1990; 24, pp. 200–204.
Kearns, K.S., Swenson, B., Ramsay, E.C. Dosage trials
with transmucosal carfentanil citrate in non-human primates. Zoo Biology, 1999;
18 pp. 397–402.
Loomkatse raskusastmete määratlused ja loomkatse
liigitamise täpsemad nõuded raskusastmete järgi ning katselooma hukkamise
nõuded ja hukkamise meetodid, 2012. Riigi Teataja I, 29.12.2012, 54.
https://www.riigiteataja.ee/akt/129122012054, 10.11.2014.
Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja hukkamise,
loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse programmi ja
koolitusel käsitletavate teemade kohta, 2013. Riigi Teataja I, 12.03.2013, 6.
https://www.riigiteataja.ee/akt/112032013006, 10.11.2014.