EST

Eutanaasia ehk Hea Surm

Heli Säre, DVM, Dr.Vet.Med., Cert.VA 
 
Anestesioloogia dotsent  

Eesti Maaülikool  

Kreutzwaldi 62, Tartu 

heli.sare@emu.ee 

Sõna eutanaasia tuleneb kreeka keelest: ‘eu’ tähendab ‘hea’ ja ‘thanatos’ tähendab ‘surm’, otsetõlkes seega 'hea surm'. Eutanaasia on viimaste aastate jooksul pälvinud palju tähelepanu ning pole enam sotsiaalselt nähtamatu ka humaanmeditsiinis. Ülemaailmset tähelepanu on pööratud loomade eutanaasia läbiviimisele tagamaks loompatsientide lugupidav ja humaanne kohtlemine halastussurma korraldamisel. Eutanaasia on looma hukkamine loomaomaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomase eluviisi jätkamine osutuks võimatuks.
Eutanaasia teostamisel on järgnevad neli olulist kriteeriumi, mis tagavad selle humaanse läbiviimise (Beaver jt, 2001):
1. eutanaasia peab olema valutu;
2. eutanaasia ajal peab patsient saavutama kiiresti teadvusetuse, millele järgneb surm;
3. eutanaasia peab põhjustama loomadel minimaalselt hirmu ja stressi;
4. eutanaasia peab olema kindel ja pöördumatu.
Loomkatseid sisaldavate teadustööde läbiviimisel on erilise tähelepanu all just katseloomade heaolu ning nende humaanne kohtlemine. Loomkatsete läbiviimisel peab minimeerima kahjutekitavaid menetlusi ning jälgima, et katseloomadele tekitataks võimalikult vähe valu ja kannatusi. Katse lõppedes või katselooma tervisliku seisundi korral, mida pole võimalik leevendada, peab hukkamise läbi viima viisil, mis põhjustab loomale võimalikult vähe stressi, valu ja kannatusi. Katselooma halastussurm on nõutud eetilise meetodina juhul, kui katselooma heaolu ei ole võimalik tagada teiste meetodite rakendamisega, ja kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutuks võimatuks (humaanne lõpp-punkt). Loomkatsete vastavust Eestis kehtivale seadusandlusele ja selle nõuetele menetleb põllumajandusministeeriumi allüksusena tegutsev loomkatseprojekti loakomisjon.
Loomakaitse ja põllumajandusloomade aretuse büroo juhataja Sirje Jalakas kommenteerib eutanaasiaalast seadusandlust: „Loomakaitseseadus on tegelikult üsna napisõnaline eutanaasia osas. Loomakaitseseaduse  (2000) § 10 lg 1 p 6 kohaselt on looma eutanaasia üks lubatud looma hukkamise viise. See säte annab õiguse loomal eutanaasiat läbi viia. Järgmine säte, mis kohaldub ka eutanaasia kohta, on sama paragrahvi teine lõige (§10 lg 2), mille kohaselt “Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.“ See lõige ongi kõige tähtsam reegel, mille kohaselt tuleb looma eutanaasia puhul valida kõige sobivam ning nn looma enim säästev viis. Mingisuguseid konkreetseid vahendeid Loomakaitseseadus eutanaasia läbiviimiseks ette ei näe. Tingimuseks on siiski see, et nende vahenditega (ka konkreetsete ravimitega) põhjustaks loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.“

Loomakaitseseaduse (2000) kohaselt on looma lubatud hukkamine:
1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;
2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;
3) põllumajanduslooma hädatapmine;
4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine;
5) looma tapmine religioossel eesmärgil;
6) looma eutanaasia;
7) püütud kala tapmine;
8) uluki küttimine;
9) kahjurputukate ja -näriliste hävitamine;
10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;
11) looma hukkamine enesekaitseks.

Looma lubatud hukkamise teostamisel tuleb alati valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi, ja seda mitte ainult eutanaasia läbiviimisel, vaid ka põllumajandusloomade tapmisel tapamajades ning ka püütud kalade tapmisel. Nõuded põllumajanduslooma uimastamise, tapmise ja hukkamise kohta on kehtestatud loomaliikide kaupa EL-i määrusega (EÜ 1099/2009) ning käsitletud ka Ameerika Veterinaarmeditsiini ühingu (American Veterinary Medical Association) ravimjuhistes (AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). Põllumajandusloomade hukkamisel ning ka tapaeelses käitluses tuleb lähtuda põhiprintsiibist, et protseduur peab olema läbi viidud meetodil, millega oleks minimeeritud tarbetu valu ja kannatuste põhjustamine.

Looma eutanaasiat võib Eesti Vabariigi seadusandluse kohaselt teostada vaid loomaarst (Loomakaitseseadus, 2000). Loomaarst peab valima halastussurmaks meetodi, mis loomale võimalikult vähe  tarbetut valu ja kannatusi põhjustaks. Katseloomade korral võib eutanaasiaprotseduuri loomkatseprojekti loas määratud tingimustel ning põllumajandusministri määrusega kehtestatud katseloomade hukkamise nõudeid ja meetodeid järgides läbi viia ka asjakohase koolituse läbinud isik, kes ei ole loomaarst (Loomkatse raskusastmete määratlused ja loomkatse liigitamise täpsemad nõuded raskusastmete järgi ning katselooma hukkamise nõuded ja hukkamise meetodid, 2012). Eutanaasiameetod peab loomal viivitamatu teadvusekao ja surma põhjustama või viima ta sügavast üldanesteesiast kindla surmani. Selleks peab loomaarst teadma ja mõistma erinevaid eutanaasia meetodeid ja viise ning selleks ettenähtud ravimeid. Samas peab ta järgima seadusandlust ning juhinduma väljatöötatud uusimatest ravijuhenditest ning ravimpakendite infolehtedest (Tasker, 2008; AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). 2013. aasta lõpus andis Ameerika Veterinaarmeditsiini Ühing välja ravijuhendi loomade eutanaasia läbiviimiseks (AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). Antud juhis töötati välja koostöös paljude eriala spetsialistidega ning arvestades hetkel olemasolevaid tõenduspõhiseid artikleid ja uurimustööde tulemusi.
Eutanaasiat võib teostada ainult juhul, kui kõik vajalikud vahendid - ravimid, varustus ning abimaterjalid - on loomaarstil olemas, ja vajadusel peab olema võimalik kasutada ka alternatiivset eutanaasia meetodit, et tagada plaanipärane sujuv menetlus. Argumendid, mille alusel eutanaasiaotsus tehakse, tuleb loomaomanikuga eelnevalt põhjalikult läbi arutada. Eutanaasia tuleks läbi viia eraldi ruumis, eemal teistest loomadest ja kõrvalistest isikutest tagamaks rahuliku keskkonna. Loomaomaniku soovi kohaselt võib eutanaasia läbi viia ka looma elukohas vähendades seega nii loomaomaniku kui ka looma stressi. Loomaomanikule tuleb eelnevalt detailselt kirjeldada eutanaasia läbiviimise menetlust. Informeerima peab loomaomanikku ka selle teostamisel tekkivatest võimalikest komplikatsioonidest ja kõrvaltoimetest. Loomaomanikul peaks olema lubatud ja soovitav viibida eutanaasia teostamise juures, kui see on vähegi võimalik. Vahetult enne eutanaasia läbiviimist on soovitav loomal esile kutsuda sedatsioon. Hobuste ja veiste puhul on eutanaasiaeelne premedikatsioon kohustuslik. Paljud surmamismeetodid põhjustavad loomadele valu, mistõttu on vajalik eelnev uimastamine, sedatsioon või üldanesteesia, mis tekitab loomal teadvusetuse seisundi või kaotab loomal tundlikkuse enne surmamist või selle ajal. Eutanaasiaeelseks rahustamiseks on soovituslik manustada ravimeid, mis on näidustatud ja registreeritud sellel loomaliigil sedatsiooni esilekutsumiseks intramuskulaarselt või subkutaanselt, vajadusel ka suukaudselt. Eestis on kasutusel alfa2-agonistidest deksmedetomidiin, medetomidiin, detomidiin ja ksülasiin. Kuna monopreparaadina manustades kutsuvad alfa2-agonistid (koeral ja kassil) esile oksendamist, seega on soovituslik kombineerida neid opioididest butorfanooli või trankvilisaatori atsepromasiiniga. Sügavama sedatsiooni esilekutsumiseks võib kombinatsiooni lisada ka dissotsiatiivseid anesteetikume – ketamiini või tiletamiini. Ülitugevatoimelisi opioide (karfentaniil) on kasutatud metsikute loomade immobiliseerimiseks eutanaasia teostamisel (Kearns jt, 1999). Looma teadvusetuseseisundi ja tundlikkuse kao mõõtmine on keerukas toiming ning selleks tuleb kasutada teaduslikult heaks kiidetud meetodeid ja ravimeid. Premedikatsioonis kasutatavad ravimid, rahustid, üldanesteetikumid, dissotsiatiivsed anesteetikumid ning ka steroidsed anesteetikumid võivad üledoosi manustamise korral küll looma surma esile kutsuda, kuid need preparaadid pole näidustatud eutanaasia teostamiseks, sest neil puuduvad eutanaasiaks ettenähtud doosid.
Kui loom on rahustatud, siis on veenipunktsiooni ja/või veenikanüüli paigaldamine lihtsustatud ja ei tekita loomal ega ka pealtvaataval loomaomanikul stressi. Eelnevalt rahustatud loomal ei tekita eutanaasiaks näidustatud ravimid enamasti ka kõrvaltoimeid (valu, ärevus, lihastõmblused, hingeldamine). Alternatiivselt võib loomal enne eutanaasiaks ettenähtud ravimite manustamist esile kutsuda ka üldanesteesia. Ravimite veenisisene manustamine on eelistatuim valik eutanaasia teostamiseks, tagades valutu, hirmu- ja stressivaba ning kiire ja kindla surma. Manustades loomale õiget ravimit korrektses doosis tagatakse kiiresti progresseeruv teadvuse kaotus enne südame- ja hingamisfunktsioonide pärssumist, põhjustamata loomal hirmu ja stressi.

Loomade varjupaigas, päästeolukordades ning teaduslaboratooriumites tuleb ette olukordi, mis nõuavad mitmel loomal üheaegselt eutanaasia läbiviimist, mis on eutanaasia teostajale stressirohke ning võib esile kutsuda kurnatuse. Nende sümptomite minimeerimiseks on oluline, et personal järgiks hoolikalt eetika- ja loomade heaolu standardeid ning teostaks loomade eutanaasia alati kõige humaansemal meetodil. See nõuab organisatsioonilt kaasaegset ja standardset töökorraldust ning töötajate pidevat professionaalset koolitust, kõige efektiivsemate ja humaansemate võimaluste tundmist ja vahendite võimaldamist. Veterinaarravimite nõuetekohase kasutamisega täidab veterinaararst olulist rolli looma ja inimese tervise ning toiduohutuse tagamises. Vastavalt põllumajandusministri määrusele võib Eestis müüa ja kasutada ainult ravimeid, millele Ravimiamet või Euroopa komisjon on väljastanud müügiloa või millele Eesti Ravimiamet on väljastanud ühekordse sisseveoloa ja kasutusloa (2001/82/EÜ; Ravimiseadus, 2004; Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja kord, 2005; Abiks Veterinaararstile. Veterinaarravimite kasutamine, 2012). Loomadel kasutatav ravim peab olema ette nähtud loomaliigile asjakohasel näidustusel manustamiseks. Veterinaararst kasutab eelkõige näidustusele ja loomaliigile vastavat veterinaarravimite registrisse kantud müügiloaga ravimit. Kui müügiloaga ravimit ei ole saada, kuid loom kannatab ning vajab ravi, saab erandjuhul, veterinaararsti isiklikul vastutusel ning eriti lubamatute kannatuste vältimiseks valida ja manustada loomale ravimit vastavalt kaskaadisüsteemile. Põllumajandusloomale ravi määramisel on lubatud kasutada ainult ravimeid, mis sisaldavad Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määruse 37/2010 tabelis 1 „Lubatud toimeained“ nimetatud toimeaineid (EL 37/2010). Põllumajanusloomade tapaeelse uimastamise osas tuleb lähtuda ennekõike seadusandlusest ning juhinduma soovituslikest juhistest (Loomatauditõrje seadus, 1999; Veterinaarkorralduse seadus, 1999; 2001/82/EÜ; E001/82/EÜ; EL 37/2010; AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013; Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse programmi ja koolitusel käsitletavate teemade kohta, 2013).

Eestis on registreeritud kuus ravimpreparaati eutanaasia läbiviimiseks:
1. Dorminal 20%, 1 ml süstelahust sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 200 mg;
2. Euthanimal 20%, 1 ml süstelahust sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 200 mg;
3. Euthanimal 40%,1 ml süstelahust sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 400 mg;
4. Exagon, mille 1 ml sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 400 mg;
5. Euthasol vet., sisaldab pentobarbitaalnaatriumi 400 mg/ml;
6.T61 süstelahus, mis sisaldab 200 mg/ml embutramiidi, 50 mg/ml mebesooniumjodiidi ja 5 mg/ml tetrakaiinhüdrokloriidi.
Esimesed 5 ravimit sisaldavad pentobarbitaalnaatriumi, mis on barbituraatide ravimklassi kuuluv anesteetikum, millel on väga kitsas terapeutiline indeks. Barbituraadid pärsivad kesknärvisüsteemi kahanevas järjekorras, alustades ajukoorest, mis tingib teadvuse kaotuse, progresseerudes kiiresti anesteesiaks. Üledoosi manustamisel anesteesia sügavus progresseerub ja põhjustab hingamise seiskumise ajutüves paikneva hingamiskeskuse pärssumise tõttu. Sellele järgneb südame seiskumine. Veenisiseselt korrektses doosis manustatuna kutsuvad barbituraadid valu, hirmu ja kannatusi põhjustamata kiiresti esile anesteesia. Ilma eelneva rahustamiseta võib loomal tekkida erutusstaadium, mis küll peatselt progresseerub sügavamaks anesteesiastaadiumiks, kuid on siiski pealtvaatajale murettekitav. Intravenoosne pentobarbitaalnaatriumi manustamine eelnevalt rahustatud loomale on soovitatuim meetod kasside, koerte, hobuste,veiste ning ka teiste loomade eutanaasiaks. Kui veenisisest ravimimanustamist on teostada ohtlik või pole see mingil muul põhjusel võimalik, võib pentobarbitaalnaatriumi manustamine peritoneaalruumi, südame- või organisiseselt (põrna, maksa, neeru või kopsu süstides) olla aktsepteeritav viis eutanaasia teostamiseks, kuid seda vaid tingimusel, et loom on tugevas sedatsioonis, teadvusetu või anesteseeritud. Pentobarbitaalnaatriumi perivaskulaarsel manustamisel või vähese absorptsioonivõimega organitesse/kudedesse süstimisel võib surm viibida. Perivaskulaarsel manustamisel võivad barbituraadid olla ärritavad, seetõttu on alati vajalik eelnevalt teostada premedikatsioon sedatsiooni või anesteesia esilekutsumiseks. Intrapulmonaarset manustamist tuleb kasutada ainult viimase abinõuna ja üksnes juhul, kui patsient on sügavas sedatsioonis, teadvusetu või anesteseeritud. Seda manustamisviisi võib kaaluda üksnes lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel, kuid ka nende puhul on ravimi manustamisel siiski eelisvalikuks veenisisene süst. Kasutatav annus sõltub loomaliigist ja manustamisteest, mistõttu on oluline hoolikalt järgida annustamisskeemis kirjeldatud juhiseid. Pentobarbitaalnaatriumi ei tohi segada korraga süstlasse koos teiste ravimitega ning seda ei tohi tarvitada inimtoiduks mõeldud loomade tapmiseks. Eutaneeritud loomade söömine teiste loomade poolt võib kaasa tuua mürgistuse, anesteesia ja isegi surma. Barbituraadid on korjustes äärmiselt püsivad, jäädes väga stabiilseks ka küpsetamistemperatuuril. Teisese mürgistuse riski tõttu ei tohi eutaneeritud looma sööta teistele loomadele, vaid korjus tuleb hävitada vastavalt seadusandlusele viisil, mille puhul on teiste loomade juurdepääs korjusele välistatud.

T61 on eutanaasiaks ette nähtud süstelahus, mis sisaldab 200 mg/ml embutramiidi, 50 mg/ml mebesooniumjodiidi ja 5 mg/ml tetrakaiinhüdrokloriidi. T61 on hobuse, poni, veise, sea, koera, kassi, mingi, tuhkru, küüliku, jänese, merisea, hamstri, roti, hiire, lindude, roomajate ja kahepaiksete eutanaasiaks näidustatud, Eestis registreeritud süstelahus. Embutramiid on tugevatoimeline anesteetikum, mis intravenoosselt manustatuna kutsub kiiresti esile anesteesia ja üledoosi manustamisel progresseerub sügavaks anesteesiastaadiumiks, põhjustades hingamise seiskumise ajutüves paikneva hingamiskeskuse pärssumise tõttu, millele omakorda järgneb südame seiskumine. Embutramiidil on väga kitsas terapeutiline indeks ning seetõttu ei kasutata seda anesteesias, vaid ainult eutanaasia teostamisel. Embutramiidi veenisisene süstimine kutsub esile valustiimuli, mistõttu on eutanaasialahuses T61 kombineeritud ka lokaalanesteetikum, mis pärsib süstimisel tekkivat valu. Tetrakaiinhüdrokloriid on tugevatoimeline lokaalanesteetikum, mis veeni manustades põhjustab kesknärvisüsteemi depressiooni, hingamisfunktsiooni pärssimist ja kardiovaskulaarset depressiooni. Mebesooniumjodiidil on kuraaretaoline toimemehhanism, mis blokeerib närviimpulsside ülekandumist närvilõpmetelt lihaskiududele, põhjustades lihaste paralüüsi. Sõltuvalt doosist paralüüsuvad esmalt jäsemelihased, seejärel kere- ja hingamislihased. T61 on kombineeritud ravimlahus, mis kutsub esile looma eutanaasia. Ravim on näidustatud ainult teadvuseta (uimastatud või üldanesteesias) loomadele manustamiseks, seetõttu ei tohi seda kasutada teadvusel loomadel. T61 manustamisel ilma eelneva sedatsiooni või anesteesiata loomale või kiire veenisisese manustamise korral esineb lihaste paralüüsi oht enne anesteesia tekkimist, mis on loomale hirmutav ja põhjustab teadvusel looma lämbumise hingamislihaste funktsiooni pärssumise tõttu (Tasker, 2008; AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). Selline eutanaasiaravimi toime ei ole aktsepteeritav ning põhjustab loomale kannatusi, hirmu ja stressi. Üksikud uurimustööd on näidanud, et anesteesia ja lihaste paralüüs tekivad samaaegselt intravenoosse doosi korrektse (aeglase) manustamise korral (Hellebreker jt, 1990). Samuti võib T61 manustamine põhjustada loomal valu ja düsfooriat, mistõttu on eelnev sedatsioon või anesteesiainduktsioon kohustuslik. Kuigi ravimpreparaat on Eestis registreeritud koertel intravenoosseks ning intrapulmonaarseks ja kassidel vaid intrapulmonaarseks manustamiseks, näevad 2013. aastal välja töötatud ravijuhised ette vaid intravenoosse manustamise eelnevalt rahustatud mõlema liigi loomadel (AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013). Nagu ka barbituraatidega hukatud loomade puhul, tuleb ka T61 süstelahusega eutaneeritud loomi käsitleda ohtlike jäätmetena, mida ei tohi kasutada ei inimtoiduks ega loomasöödaks.

Veterinaararst peab kasutama ennekõike näidustusele ja loomaliigile vastavat veterinaarravimite registrisse kantud müügiloaga ravimit. Seega pole õigustatud kaaliumi ega magneesiumi manustamine eutanaasia teostamise eesmärgil vaatamata sellele, et üldanesteesias oleva looma puhul on antud meetod eutanaasia teostamiseks aktsepteeritav ning humaanne. Kindlasti ei ole õigustatud mitte ühelgi juhul eutanaasia teostamine paralüütilise ainega immobiliseerimise meetodil (nt neuromuskulaarblokaatorid (müorelaksandid); suksametooniumkloriid; lüstenoon). Paralüütilise aine (lüstenoon) monopreparaadina manustamine enne tugeva sedatsiooni või üldanesteesia esile kutsumist ei ole humaanne. Lisaks ei ole see ravim (lüstenoon) eutanaasia teostamiseks registreeritud ravim. Perifeerse toimega müorelaksandid kutsuvad esile lihasparalüüsi põhjustades teadvusel oleva looma lämbumise hingamislihaste funktsiooni pärssumise tõttu. Müorelaksandid ei kutsu esile sedatsiooni ega anesteesiat, vaid ainult lihaste paralüüsi. Seega põhjustab selline tegevus loomale palju surmaeelselt hirmu, valu, kannatusi ja stressi. Veterinaar- ja Toiduameti ning Ravimiameti seisukoht on, et lüstenooni kasutamine eutanaasiaks ei ole põhjendatud ega kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Ravimiamet on välja andnud müügiloa kuuele loomade eutanaasiaks ettenähtud veterinaarravimile.
Ühtlasi on keelatud tsüaniidi, strühniini, nikotiini, alkoholi, kloraalhüdraadi või mõne muu eutanaasiaks mittenäidustatud ravimi või mitteravimpreparaadi manustamine eutanaasia esilekutsumiseks. Samuti ei ole lubatud ka loomade uputamine, poomine, lämmatamine või hüpotermia esilekutsumine. Keelatud on ka hukkamine elektriga, kui sellega ei kaasne silmapilkne teadvuse kadu.
Õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmist kontrollivad Veterinaar- ja Toiduamet, Ravimiamet ja Keskkonnainspektsiooni järelevalveinspektorid. Karistuste osas näeb Loomakaitseseadus ette järgnevat: § 66 p 6: Looma tapmise või hukkamise kohta esitatavate nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut ja sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 3 200 eurot. Ravimiseaduse §109: Veterinaarias kasutatava ravimi kasutamise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Kasutatud kirjandus
Abiks veterinaararstile. Veterinaarravimite kasutamine, 2012. http://www.vet.agri.ee/static/files/1147.veterinaarravimite%20kasutamisest.pdf, 10.11.2014.
AVMA Guidelines for the Euthanasia of Animals, 2013. https://www.avma.org/kb/policies/documents/euthanasia.pdf, 10.11.2014.
Beaver, B.V., Reed, W., Leary, S., McKiernan, B., Bain, F., Schultz, R., Bennett, B.T., Pascoe, P., Shull, E., Cork, L.C., Francis-Floyd, R., Amass, K.D., Johnson, R., Schmidt, R.H., Underwood, W., Thornton, G.W., Kohn, B. Report of the AVMA Panel on Euthanasia. Journal of the American Veterinary Medical Association 2001, 218, pp. 669–696.
EL 37/2010. Komisjoni määrus, mis käsitleb farmakoloogilisi toimeaineid ja nende liigitust loomsetes toiduainetes sisalduvate jääkide piirnormide järgi. http://ec.europa.eu/health/files/eudralex/vol-5/reg_2010_37/reg_2010_37_et.pdf, 10.11.2014.
EÜ 1099/2009. Nõukogu määrus loomade kaitse kohta surmamisel. http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:303:0001:0030:ET:PDF, 10.11.2014.
Hellebrekers, L.J., Baumans, V., Bertens, A.P, Hartman, W. On the Use of T61 for Euthanasia of Domestic and Laboratory Animals; an Ethical Evaluation. Laboratory Animals, 1990; 24, pp. 200–204.
Kearns, K.S., Swenson, B., Ramsay, E.C. Dosage trials with transmucosal carfentanil citrate in non-human primates. Zoo Biology, 1999; 18 pp. 397–402.
Loomakaitseseadus, 2000. Riigi Teataja I, 29.06.2014, 33. https://www.riigiteataja.ee/akt/LoKS, 10.11.2014.
Loomkatse raskusastmete määratlused ja loomkatse liigitamise täpsemad nõuded raskusastmete järgi ning katselooma hukkamise nõuded ja hukkamise meetodid, 2012. Riigi Teataja I, 29.12.2012, 54. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122012054, 10.11.2014.
Loomatauditõrje seadus, 1999. Riigi Teataja I, 29.06.2014, 34. https://www.riigiteataja.ee/akt/129062014034, 10.11.2014.
Ravimiseadus, 2004. Riigi Teataja I, 29.06.2014, 61. https://www.riigiteataja.ee/akt/129062014061, 10.11.2014.
Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja kord, 2005. Riigi Teataja 2005, 27, 380. https://www.riigiteataja.ee/akt/997911, 10.11.2014.
Tasker, L. Methods for the euthanasia of dogs and cats: comparison and recommendations. World Society for the Protection of Animals, 2008. http://www.icam-coalition.org/downloads/Methods%20for%20the%20euthanasia%20of%20dogs%20and%20cats-%20English.pdf, 10.11.2014.
Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse programmi ja koolitusel käsitletavate teemade kohta, 2013. Riigi Teataja I, 12.03.2013, 6. https://www.riigiteataja.ee/akt/112032013006, 10.11.2014.
Veterinaarkorralduse seadus, 1999. Riigi Teataja I, 29.06.2014, 107. https://www.riigiteataja.ee/akt/VetKS, 10.11.2014.
2001/82/EÜ. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivveterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta. http://ec.europa.eu/health/files/eudralex/vol-5/consol_2004/dir_2001_02-dir_2004_28-cons_et.pdf, 10.11.2014.